Aika pitkä tarina Virin Iltalehdessä, mut viitsiskö joku kielitaitoinen suomentaa?
Kohe fuajees akna all on arvuti. Minut internetis surfamist maksab ei rohkem ega vähem kui üks kroon.
Internet on ilusate ja kuumade tüdrukute pakkumiskuulutusi ning telefoninumbreid täis. Üks reklaam on paljulubav: "Kaks ilusad ja seksikad neiud 21/160/47 ja 35/160/52 tulevad teie juurde. Pakkume massazi, seksi ja suuseksi helistage meile..."
Telefon kutsub pikalt.
"Mis maksab?" pärin.
"800 krooni tund," kostub eestikeelne vanema naisterahva hääl, vene aktsent juures.
"Kas see noorem saab tulla?"
"Ta on praegu kinni. Kui vabaneb, siis saab küll. Helistage hiljem."
Helistan.
"Mis kellaks?" pärib proua.
"23ks."
"Sobib."
"Hotelli saab?"
"Mis hotell on?
"Stroomi?"
"Saab küll."
"Kuidas te sisse saate?"
"Minge küsige, kas valvur on nõus. Kui on, helistage tagasi."
Administraator ütleb, et külalisi võib sisse tuua küll. Soovitab, et võiksime minna baari (kus vahel tehakse menusarja "Õnne 13" võtteid).
Veel selgitab ta, et kui külaline saabub pärast kella 23, tuleb lisavoodiraha maksta. See on 200 krooni. Ja kella 23st tuleb vaikselt olla (ka tubades), sest siis algab öörahu.
Helistan teatud numbrile tagasi.
"Tohib. Millal?"
"20 minuti pärast. Tulge ise alla, olge kohal," vuristatakse telefonis.
Prostituut poole tunniga ei lepi
Lähen hotelli ette ootama. Mõni minut pärast kella 23 kihutab maja ette tumedat värvi Mercedes, peal taksoplafoon. Auto peatub, uks avaneb, välja astub keegi daam. Tormab juuste lehvides hotelliuksest sisse ja jääb fuajees pehmel sohval istuva turvamehega tõtt vaatama. Nähes, et kedagi vist ootamas ei ole, tuleb tagasi. Jääb trepile seisma. Auto on sel ajal juba hotelli kõrvale parklasse jõudnud.
"Kas teie ootate siin kedagi?" pärin.
"Jah, keegi tellis tüdruku. Kes?" küsib daam vastu.
"Mina olengi."
"Siia?"
"Jah."
"Kas soovite või ei soovi?"
"Jah. Okei." Ehkki ta on soovitust poole vanem.
"Siis lähme."
Aga mitte hotelli, vaid parklasse sellesama auto juurde, mis ta kohale tõi. Nüüd on hästi näha, et autoust kaunistab Barclay Takso logo.
Juht tuleb autost välja, jätab mootori tööle. Tagaistmel on veel rahvast näha.
Lõbunaine pöördub minu poole: "Räägi temaga."
Sohver selges eesti keeles: "Mis me teeme siis? Soovite?"
"Pool tundi."
"Pool tundi või?" Ta imestab. "Kuule... Tund aega kaheksa sotti. Ja pool tundi kuus sotti."
"Kuus sotti pool tundi?"
Lõbutüdruk hakkab ära minema, sätib end autosse istuma.
"Teeme tund aega siis," jätkan.
"Tund on normaalne."
"Pool tundi 600 krooni?" pinnin siiski edasi.
"Ta ei taha pooleks tunniks." Autojuht pöörab pea ära.
"Okei, tund aega."
"Tunniks, jah? Kaheksa sotti."
"Annan raha... teile?"
"Mulle, mulle," ütleb sohver.
Jakobson ja kolm koidulat vahetavad omanikku.
"Kui palju ta ise sellest saab?" pärin.
Autojuhi kõrvale tagasi tulnud näitsik turtsatab kõrval.
Sohver: "Tema või? Päris palju, kuule. Normaalne."
Barclay Takso logo kandev Mercedes sõidab minema, meie läheme hotelli.
Sisse astudes kiikab lõbunaine turvamehe ja administraatori poole, sosistab: "Oi, kuidas nad mind vaatavad..."
Leti juures küsin: "Võin ma minna?"
Administraator: "Päris hilja ikka juba..."
Kell on umbes kümme minutit üle 23. Leti juurde tuleb ka turvaja.
"Nii et maksan nüüd 200 krooni?" küsin.
"Jah."
Kaks koidulat vahetavad omanikku. Ühtegi tšekki vastu ei anta.
Läheme lõbutüdrukuga edasi, astume lifti. Sõidame kolmandale korrusele. Numbrituppa.
Mõne aja pärast tuleme liftiga alla tagasi. Pärast kümneminutist ootamist hotelli ees tuleb sama auto lõbutüdrukule järele. Ta läheb tagaistmele, sest nüüd istub juhi kõrval nägus pruunisilmne nooruke brünett.
Taksojuht tooks naise Tedre tänavalt
Nädalapäevad hiljem võtan ühekohalise numbritoa Viru hotellis.
Kesköö paiku helistan administraatorile. Öösel on vastuvõtulauas mees.
"Mõnda naist ei ole võimalik tuppa saada?" küsin.
"Minu kaudu küll ei ole. Ise peab otsima," vastab ta.
"Ise peab otsima?"
"Jah."
"Mingit numbrit?"
"Ei ole pakkuda niimoodi."
"Aga mismoodi oleks pakkuda?"
"Ise peab ikka otsima. Niimoodi neid numbreid küll ei ole."
"Ega neid siin baarides ei ole?"
"Ei ole probleemi tavaliselt. Aga mul endal niimoodi ei ole pakkuda."
Administraator ütleb veel, et fuajees on internet, seda võib kasutada. Äkki sealt on midagi leida. Veel soovitab ta teatud naiste kohta küsida ühest valgest limusiinist, mis mööda linna ringi sõidab. Ehk selle juht teab midagi.
"Nii et võib sisse tuua?" huvitun edasi.
"Sissetoomisega on niimoodi, et tuleb maksta 422 krooni." See on lisavooditasu ja registreerida tuleb ka.
"Aga ta ei jää ju ööseks?"
"Vahet ei ole, kas ööseks või viieks minutiks."
Mõne aja pärast lähen kümnendalt korruselt alla, et administraatorilt veel kord küsida. Ta jääb endale kindlaks: "Ma ise ei tea." Kuid soovitab õues hotelli ees taksojuhtidelt küsida või nurga peale vaadata. Ehk näkkab. "Põhimõtteliselt enam-vähem sada protsenti alt Amigost..." ütleb ta veel.
Vaevalt saan õue minna ning lootusrikkalt Viru tänava poole vaadata, kui üks hotelli nurgas seisev taksojuht viipab läbi akna.
Lähen juurde. Mees kerib akna alla.
"Hüppa peale. Sõidame," kutsub ta. Ja lubab viia Eesti ühte parimasse kohta, mis asub Tedre tänaval. Või siis Koplisse, kus hiljuti avati uus klubi. "Lähme kohale, valid tüdruku välja, tuleme siia tagasi," tutvustab ta oma teenust.
"Mis ma sulle maksan?"
"Ainult sõit."
Ei hakka minema. Hotelli tagasi.
Lõbutüdrukud on nägupidi tuttavad
Fuajees jalutab turvamees. Naisteküsimise peale pobiseb mokaotsast vastu, et naisi tal küll pakkuda ei ole. Seda teab aga kohe öelda, et kui tuppa viia, peab registreerima ja 27 eurot maksma.
Ka turvamees soovitab kiigata ööklubisse Café Amigo. Kui läbi hotelli Amigosse astuda, siis jääb tee peale Mehhiko restoran Amarillo. Sinna pääseb ka otse tänavalt, Viru keskuse sissekäigu juurest.
Amarillos istuvad parajasti kolm ilusti mukitud ja liibuvate mustade teksadega naist: kaks blondiini, üks brünett. Räägivad vene keeles, pealtnäha neljakümnesed. "Nad on eskordid," teab restoranitöötaja. Eskortteenuse pakkujad. Nad joovad lahjat õlut ja noolivad rikkaid (hotelli)kliente.
Nad on restoranipersonalile nägupidi vanad tuttavad. Ja nad pole ainsad. Nendesuguseid käib siit õhtu jooksul läbi mitu korda rohkem. "Üks läks paksu sommiga juba ära," muigab restoranitöötaja.
Korraga astub tänavapoolsest uksest Amarillosse sisse kena slaavitar, kõrge kontsaga saapad jalas, meresinine sulejope seljas, silmaalused tumedad. Ta saab siinsamas kokku ühe tõmmu välimusega härrasmehega, kel oliivroheline fliis üle õla visatud. Viisakad tervitussõnad, seejärel edasi hotelli.
Hiljem rahvast täis Café Amigosse minnes hakkavad kõigepealt silma needsamad kolm eskorti, kes enne Amarillos istusid. Nüüd hullavad nad siin juba meestega.
Nendesuguseid on siin oi kui palju. Kaunimad ja seksikamad ei häbene küsida isegi kaht tuhandet krooni lõbu eest.
Kuni kella 23ni saab võõra inimesega elik "külalisega" suhteliselt kergelt hotellituppa. Pärast seda administraatori ja/või turvamehe valvsa pilgu all. Kuid nutikamad hotellikliendid teavad, kuidas ja millal ostetud naisega ilma lisaraha maksmata numbrituppa hiilida.
Korraga astuvad ühest liftist (mis turvamehe jutu järgi on mõeldud üksnes oma töötajatele) välja needsamad tõmmu härrasmees ja vene näitsik, kes enne Amarillos kokku said. Lifti ees veel hell põsemusi ning kaunid hüvastijätusõnad.
Mees suundub restorani, neiu läheb Viru hotelli peaukse kaudu välja, tõmbab kapuutsi üle pea. Ja läinud ta ongi.
Kohe fuajees akna all on arvuti. Minut internetis surfamist maksab ei rohkem ega vähem kui üks kroon.
Internet on ilusate ja kuumade tüdrukute pakkumiskuulutusi ning telefoninumbreid täis. Üks reklaam on paljulubav: "Kaks ilusad ja seksikad neiud 21/160/47 ja 35/160/52 tulevad teie juurde. Pakkume massazi, seksi ja suuseksi helistage meile..."
Telefon kutsub pikalt.
"Mis maksab?" pärin.
"800 krooni tund," kostub eestikeelne vanema naisterahva hääl, vene aktsent juures.
"Kas see noorem saab tulla?"
"Ta on praegu kinni. Kui vabaneb, siis saab küll. Helistage hiljem."
Helistan.
"Mis kellaks?" pärib proua.
"23ks."
"Sobib."
"Hotelli saab?"
"Mis hotell on?
"Stroomi?"
"Saab küll."
"Kuidas te sisse saate?"
"Minge küsige, kas valvur on nõus. Kui on, helistage tagasi."
Administraator ütleb, et külalisi võib sisse tuua küll. Soovitab, et võiksime minna baari (kus vahel tehakse menusarja "Õnne 13" võtteid).
Veel selgitab ta, et kui külaline saabub pärast kella 23, tuleb lisavoodiraha maksta. See on 200 krooni. Ja kella 23st tuleb vaikselt olla (ka tubades), sest siis algab öörahu.
Helistan teatud numbrile tagasi.
"Tohib. Millal?"
"20 minuti pärast. Tulge ise alla, olge kohal," vuristatakse telefonis.
Prostituut poole tunniga ei lepi
Lähen hotelli ette ootama. Mõni minut pärast kella 23 kihutab maja ette tumedat värvi Mercedes, peal taksoplafoon. Auto peatub, uks avaneb, välja astub keegi daam. Tormab juuste lehvides hotelliuksest sisse ja jääb fuajees pehmel sohval istuva turvamehega tõtt vaatama. Nähes, et kedagi vist ootamas ei ole, tuleb tagasi. Jääb trepile seisma. Auto on sel ajal juba hotelli kõrvale parklasse jõudnud.
"Kas teie ootate siin kedagi?" pärin.
"Jah, keegi tellis tüdruku. Kes?" küsib daam vastu.
"Mina olengi."
"Siia?"
"Jah."
"Kas soovite või ei soovi?"
"Jah. Okei." Ehkki ta on soovitust poole vanem.
"Siis lähme."
Aga mitte hotelli, vaid parklasse sellesama auto juurde, mis ta kohale tõi. Nüüd on hästi näha, et autoust kaunistab Barclay Takso logo.
Juht tuleb autost välja, jätab mootori tööle. Tagaistmel on veel rahvast näha.
Lõbunaine pöördub minu poole: "Räägi temaga."
Sohver selges eesti keeles: "Mis me teeme siis? Soovite?"
"Pool tundi."
"Pool tundi või?" Ta imestab. "Kuule... Tund aega kaheksa sotti. Ja pool tundi kuus sotti."
"Kuus sotti pool tundi?"
Lõbutüdruk hakkab ära minema, sätib end autosse istuma.
"Teeme tund aega siis," jätkan.
"Tund on normaalne."
"Pool tundi 600 krooni?" pinnin siiski edasi.
"Ta ei taha pooleks tunniks." Autojuht pöörab pea ära.
"Okei, tund aega."
"Tunniks, jah? Kaheksa sotti."
"Annan raha... teile?"
"Mulle, mulle," ütleb sohver.
Jakobson ja kolm koidulat vahetavad omanikku.
"Kui palju ta ise sellest saab?" pärin.
Autojuhi kõrvale tagasi tulnud näitsik turtsatab kõrval.
Sohver: "Tema või? Päris palju, kuule. Normaalne."
Barclay Takso logo kandev Mercedes sõidab minema, meie läheme hotelli.
Sisse astudes kiikab lõbunaine turvamehe ja administraatori poole, sosistab: "Oi, kuidas nad mind vaatavad..."
Leti juures küsin: "Võin ma minna?"
Administraator: "Päris hilja ikka juba..."
Kell on umbes kümme minutit üle 23. Leti juurde tuleb ka turvaja.
"Nii et maksan nüüd 200 krooni?" küsin.
"Jah."
Kaks koidulat vahetavad omanikku. Ühtegi tšekki vastu ei anta.
Läheme lõbutüdrukuga edasi, astume lifti. Sõidame kolmandale korrusele. Numbrituppa.
Mõne aja pärast tuleme liftiga alla tagasi. Pärast kümneminutist ootamist hotelli ees tuleb sama auto lõbutüdrukule järele. Ta läheb tagaistmele, sest nüüd istub juhi kõrval nägus pruunisilmne nooruke brünett.
Taksojuht tooks naise Tedre tänavalt
Nädalapäevad hiljem võtan ühekohalise numbritoa Viru hotellis.
Kesköö paiku helistan administraatorile. Öösel on vastuvõtulauas mees.
"Mõnda naist ei ole võimalik tuppa saada?" küsin.
"Minu kaudu küll ei ole. Ise peab otsima," vastab ta.
"Ise peab otsima?"
"Jah."
"Mingit numbrit?"
"Ei ole pakkuda niimoodi."
"Aga mismoodi oleks pakkuda?"
"Ise peab ikka otsima. Niimoodi neid numbreid küll ei ole."
"Ega neid siin baarides ei ole?"
"Ei ole probleemi tavaliselt. Aga mul endal niimoodi ei ole pakkuda."
Administraator ütleb veel, et fuajees on internet, seda võib kasutada. Äkki sealt on midagi leida. Veel soovitab ta teatud naiste kohta küsida ühest valgest limusiinist, mis mööda linna ringi sõidab. Ehk selle juht teab midagi.
"Nii et võib sisse tuua?" huvitun edasi.
"Sissetoomisega on niimoodi, et tuleb maksta 422 krooni." See on lisavooditasu ja registreerida tuleb ka.
"Aga ta ei jää ju ööseks?"
"Vahet ei ole, kas ööseks või viieks minutiks."
Mõne aja pärast lähen kümnendalt korruselt alla, et administraatorilt veel kord küsida. Ta jääb endale kindlaks: "Ma ise ei tea." Kuid soovitab õues hotelli ees taksojuhtidelt küsida või nurga peale vaadata. Ehk näkkab. "Põhimõtteliselt enam-vähem sada protsenti alt Amigost..." ütleb ta veel.
Vaevalt saan õue minna ning lootusrikkalt Viru tänava poole vaadata, kui üks hotelli nurgas seisev taksojuht viipab läbi akna.
Lähen juurde. Mees kerib akna alla.
"Hüppa peale. Sõidame," kutsub ta. Ja lubab viia Eesti ühte parimasse kohta, mis asub Tedre tänaval. Või siis Koplisse, kus hiljuti avati uus klubi. "Lähme kohale, valid tüdruku välja, tuleme siia tagasi," tutvustab ta oma teenust.
"Mis ma sulle maksan?"
"Ainult sõit."
Ei hakka minema. Hotelli tagasi.
Lõbutüdrukud on nägupidi tuttavad
Fuajees jalutab turvamees. Naisteküsimise peale pobiseb mokaotsast vastu, et naisi tal küll pakkuda ei ole. Seda teab aga kohe öelda, et kui tuppa viia, peab registreerima ja 27 eurot maksma.
Ka turvamees soovitab kiigata ööklubisse Café Amigo. Kui läbi hotelli Amigosse astuda, siis jääb tee peale Mehhiko restoran Amarillo. Sinna pääseb ka otse tänavalt, Viru keskuse sissekäigu juurest.
Amarillos istuvad parajasti kolm ilusti mukitud ja liibuvate mustade teksadega naist: kaks blondiini, üks brünett. Räägivad vene keeles, pealtnäha neljakümnesed. "Nad on eskordid," teab restoranitöötaja. Eskortteenuse pakkujad. Nad joovad lahjat õlut ja noolivad rikkaid (hotelli)kliente.
Nad on restoranipersonalile nägupidi vanad tuttavad. Ja nad pole ainsad. Nendesuguseid käib siit õhtu jooksul läbi mitu korda rohkem. "Üks läks paksu sommiga juba ära," muigab restoranitöötaja.
Korraga astub tänavapoolsest uksest Amarillosse sisse kena slaavitar, kõrge kontsaga saapad jalas, meresinine sulejope seljas, silmaalused tumedad. Ta saab siinsamas kokku ühe tõmmu välimusega härrasmehega, kel oliivroheline fliis üle õla visatud. Viisakad tervitussõnad, seejärel edasi hotelli.
Hiljem rahvast täis Café Amigosse minnes hakkavad kõigepealt silma needsamad kolm eskorti, kes enne Amarillos istusid. Nüüd hullavad nad siin juba meestega.
Nendesuguseid on siin oi kui palju. Kaunimad ja seksikamad ei häbene küsida isegi kaht tuhandet krooni lõbu eest.
Kuni kella 23ni saab võõra inimesega elik "külalisega" suhteliselt kergelt hotellituppa. Pärast seda administraatori ja/või turvamehe valvsa pilgu all. Kuid nutikamad hotellikliendid teavad, kuidas ja millal ostetud naisega ilma lisaraha maksmata numbrituppa hiilida.
Korraga astuvad ühest liftist (mis turvamehe jutu järgi on mõeldud üksnes oma töötajatele) välja needsamad tõmmu härrasmees ja vene näitsik, kes enne Amarillos kokku said. Lifti ees veel hell põsemusi ning kaunid hüvastijätusõnad.
Mees suundub restorani, neiu läheb Viru hotelli peaukse kaudu välja, tõmbab kapuutsi üle pea. Ja läinud ta ongi.
Vastaukset 3
Vanhimmat
Nyt kieliopintoihin -matkailu avartaa http://www.ilmainensanakirja.fi
Tallinnassa saa hotellin huoran.
Niinpä, sillaihan se vähän menee, lienee uusi juttu aloittajalle?