Soome sügis on pagulasteemast pungil

Terhi Pääskylä-Malmström

Soome sügis on pagulasteemast pungil

Põhjanaabri tänavatel avaldatakse meelt varjupaigataotlejate poolt ja vastu.
Kui Soome valitsus tükk aega tagasi oma kärpeplaaniga välja tuli, hakkasin ootama ärevat streigirohket sügist. Korraldati ühepäevane tööseisak ja ähvardati teisega. Valitsus ütles, et ei tagane oma nõuetest, aga taganes siiski. Sinna see teema jäigi, sest päevakorrale kerkis midagi mitu korda hirmsamat. Soome saabusid pagulased.
Samal ajal kui Soome majandus on surmaunne suikumas, on riigi piiri sel aastal ületanud juba üle 20 000 varjupaigataotleja. Asjatundjate ennustuste järgi suureneb nende arv aasta lõpuks lausa 50 000-ni. Rahvaarvu arvestades räägitakse samast suurusjärgust nagu Saksamaal. Vastuvõtukeskused on juba täis ja sinna, kus seisab tühje kasutamata hooneid, rajatakse kiiruga uusi. Et tulijad tunneksid ennast võimalikult oodatuna, on Lammis nagu Vaolgi üks keskus juba põlema pandud.
Hinnasildil 15 000 eurot
Üks varjupaigataotleja läheb Soome riigile maksma 15 000 eurot aastas. Pikale ja ohtlikule teekonnale saadetakse peredest tihti need, kes on parimas füüsilises vormis ja kellel on sellepärast suurim tõenäosus elusa ja tervena kohale jõuda. Sestap on paljud saabujad noored mehed. Pärast varjupaiga saamist on tulijal võimalik ka oma pereliikmed uuele kodumaale saada. 50 000 korda 15 000 pluss hilisemad saabujad – seetõttu ei täidagi sügisese Soome linnatänavaid streikivad töölised, vaid varjupaigataotlejate sissevoolule ja sellest tulenevatele väljaminekutele tähelepanu juhtivad meeleavaldajad.
Töötuna aega surnuks lüüa on ohtlik nii soomlasel, eestlasel kui ka mõnest muust riigist saabunul.

Valitsus tahab oma karvase käpa kolmes vahetuses tööd rabava soomlase taskusse pista, aga samal ajal ühiskonna kulul elama saabuvaid pagulasi nunnutada! Miks on unustatud hooldekodudes mähkmetes virelevad vanurid ja leivajärjekorras seisavad vaesed? Nii küsivad meeleavaldajad. Sotsiaalmeedias levivad kulutulena väljamõeldised noortest tüdrukutest, keda varjupaigataotlejad olevat vägistanud, ja ajalehetoimetused on sunnitud veebikommentaariume endisest agaramalt modereerima, et vestlus vähegi tsiviliseeritum välja paistaks. Uute ja kavandatavate vastuvõtukeskuste lähiümbruses hädaldatakse telekaamerate risttules: see oli vanasti hea piirkond, aga siis tulid nemad ja naabri jalgratas läks kohe kaduma! Siin ei julge korralik kodanik enam nina uksest väljagi pista, äkki teevad meist kõigist muslimid, ohverdavad meie neitsid tuleriidal ja lõpuks lasevad kõik külaelanikud maha, terroristid nagu nad on.
Kõige tipuks lehvib Helsingi kesklinnas korraldatud meeleavaldusel Eesti trikoloor. Vähemalt kedagi on keset võõraviha omaks võetud.
Mõni aeg tagasi rääkisin pagulaskriisist oma hea sõbranna, juba aastaid Tallinnas elava soomlannaga. Tema ütles, et on välismaalasena eestlaste pagulaskriitilisusest südamepõhjani solvunud – on ju ka tema sisserändaja. Kas see, et eestlased pagulasi silmaotsaski näha ei taha, tähendab, et temagi pole teretulnud?

Enne kevadisi valimisi tegin gallupit Eesti noorte täiskasvanute valimiskommetest. Vastajate hulka sattus ka üks mu tuttav, kes keeldus kategooriliselt valimast ja pidas oluliseks, et Eestisse välismaalasi elama ei lastaks.
Tahtsin ta käest küsida, kas ta on kunagi minu kodakondsusele mõelnud, aga jätsin siiski küsimata. Tundus, et minu välismaalane olemine teda üldse ei häirinud.
See, kellel on elus vedanud, peab nõrgemaid aitama. Seda nimetatakse inimlikkuseks.
Aga mis häirib? Kas nahavärv? Soomes elavad eestlased ja Eestisse kolinud soomlased tänavapildis välimuse poolest ju ei eristu. Kultuuritaust või keeleoskus? Vennasrahvad saavad omavahel nagunii enam-vähem hakkama. Äkki mõjub see, et naaberriiki kolitakse tööle? Ollakse usinad töötajad, rajatakse oma ettevõte ja makstakse makse nagu kord ja kohus. Ollakse viksid ja viisakad ning eelkõige kasulikud, kohe algusest peale.
Varjupaigataotlejad tähendavad seevastu niigi raskes majanduslikus olukorras ainult väljaminekuid – või vähemalt nii tahavad sisserände vastased seda tõlgendada. Aga kui võrrelda Soome-Eesti ja Süüria-Iraagi olukorda, on siililegi selge, kellel läheb paremini. Ja see, kellel on elus vedanud, peab nõrgemaid aitama. Seda nimetatakse inimlikkuseks.
Miks arvatakse, et ohurikas teekond võetakse ette tingimata selleks, et rikaste Euroopa riikide kulul logelema tulla? See võetakse ette sellepärast, et kodus on elamisvõimalused nullis.

Sellises olukorras on normaalne paremat elu otsida. Mina teeksin sellises olukorras täpselt sama ega karda seda tunnistada. Ma pole varas ega vägistaja ja tundub täiesti ebatõenäoline, et minust ka uues keskkonnas sellised omadused pauguga välja kooruksid. Töölegi hakkaksin kohe, kui võimalik.
Keeleoskus ja töökoht
Asjatundjate sõnul on varjupaigataotleja lõimumise võtmefaktorid keeleoskus ja töökoht. Need käivad käsikäes kahtepidi: kui õpid keelt, siis saad tööle, aga töölkäimine süvendab praktilist keeleoskust.