Miljonär­kolhoosist said osaühingud

Üks Eesti paremaid kolhoose oli Pärnumaal Libatses tegut­se­nud Edasi, see oli lausa miljonär­kol­hoos. Selle järeltulijad on osaühin­gud Agroland Süd ja Halinga.
Kohtusin OÜ Halinga juhi Raul Peetsoniga. Edasi kolhoosi käekäik pärast ühismajandite la­gunemist ei olnud roosiline. Ahvenamaa ärimehed moodustasid osaühingu, mis lõpetas krahhiga. Pärast seda otsisid sealmail suurt tulu veel mitmed firmad, lüpsikarja omanikuks sai Lacto Agro ja Jacob Hay­dari. Ka see firma lõpetas halvasti. 2000. aastal ost­sid järele­jää­nud vara OÜ Agroland Süd ja OÜ Halinga, kes tegutsevad ühiselt. Nendel on senini hästi läinud. Kahe peale on 95 töötajat. On 1250 lüpsilehma, teravilja kasvatatakse 4200 hektaril. Kolhoosiaegne piima väljalüps on ammu ületatud, praegu saadakse enam kui 7500 kg piima lehma kohta. Seakasvatusest on loobutud.
Spetsialiste on varasemast tun­duvalt vähem. Osaühistul on ai­nult raamatupidaja, agronoom, teh­nikajuht ja loomakasvatusjuht. Töö on muutunud efektiivsemaks. Sellele on tublisti kaasa aidanud kaasaegsed kommunikatsiooniva­hendid, arvutid ja mobiiltelefonid. Jõukal Edasi kolhoosil oli võimalus võtta tööle paremaid spetsialiste ja töölisi. Nende inimeste oskused ja töökultuur on säilinud. Pärast kolhoosi lagunemist suurt tööpuu­dust ei tekkinud, lähedal on Pärnu ja Pärnu-Jaagupi, sinna ikka töökohti saadi. Ka praegu sealkandis töö­puudust ei ole. Ümbruses on ka hästi toime tulevaid talusid ning vas­tasseisu suure ja väikese majandi vahel pole. Kahjuks kipuvad 10–20 lehmaga väiketalud hääbuma, sest ei suudeta masinaid hanki­da. Traktor maksab nii väikesele ta­lule kui suurele osaühingule ikka miljon krooni. Traktori kasuta­mine suures osaühingus on aga tunduvalt efektiivsem kui talus. Euroopa Liiduga ühinemisel olid lootused suuremad, kui oli tulemus. Põllusaaduste hinnad ei tõusnud.
Sõidan Libatsesse. Silma hak­kab, et suured elumajad on korras. Majade ümbruses kasvab palju puid-põõsaid, eelmisel suvel korralikult nii­de­tud muru­platsi­del on tärkamas varakevadine ro­hi. Ajasime juttu Edasi kolhoosi viimase esimehe Vello Printsiga. “Edasi kolhoosi jõukale järjele aitamine oli minu elutöö,” mee­nutas Vello Prints. Ta oli kolhoosi esimeheks 1969. aastast kuni kol­hoosiaja lõpuni. Kolhoosi jõukuse peapõhjusena mainis ta inimesi, kes tahtsid ja oskasid hästi tööd teha. Peaagronoom oli teeneline agronoom Arnold Erm, tehnikajuht teeneline ratsionaliseerija Lembit Tamvere, teenelise aunimetust kan­dis ka zootehnik Toomas Ott. Kol­hoos ehitas kümme suurt pa­neel­elamut 140 korteriga, lisaks veel individuaalelamuid. Tööle tulijaid olid korterid ootamas.
Vastupidi praegusele ajale, kui inimesed sõidavad Pärnusse tööle, toodi suvel hom­mikuti kaks bussitäit inimesi linnast maale, kolhoosi tööle.
Aja jooksul on elu siiski nor­maliseerunud. Inimesed on leidnud töö ja teenistuse, töötuid on võib-olla mõni üksik. Kahju, et noori enam maale ei tule. Seetõttu on tunda tööjõupuudust.