suomalaiset saisivat päättää suomen asioista niin suomi olisi osa venäjää ja suomenkieltä ei puhuisi kukaan, onneksi täällä on vain muutama suomalainen kenellä aivoja ei ole ja pääkallo on täynnä hapankaalia,sieltä ne kaikki aloitukset tähän tulee.
jos tämän
palstan
5277
0Äänestä
Muut lukivat myös
Odottaa vastausta
Näihin keskusteluihin ei ole vielä vastattu. Ole ensimmäinen.
Vastaukset 5
Vanhimmat
Minun toiveeni on, että mahtava ja kunniakas pohjolan maa Suomi pysyy mahdollisimman itsenäisenä, vauraana ja suorituskykyisenä. Se tosin onnistuu vain jos tuota idän karhua vähän lepytellään ja jos siltä samalla vähän lypsetään rahaa. Politiikan pitää olla ovelaa ja sitä te virolaiset ette ole koskaan tajunneet. Se menstyy, joka ottaa omansa pois silloin kun siihen annetaan mahdollisuus. Viro on Vatikaanin ja Brysselin talutusnuorassa täysin. Suomella sentään on vielä jotain selkärankaa niin, että haistatamme Euroopan vallanhaluisille roistoille paskat.
On siin pärispalju toredaid soomlasi olnud ja on praegugi, aga ilmselt kohatud ja rumalad kirjutised on paljud eemale peletanud. Nad on ju lausa kirjutanud, et häbi siin kaasmaalaste pärast ja enam ei tule. Olen sama meelt, et siin 'vakituised' on vaid paar inimest. Aloitus on punktiiri kirjutatud üldiselt ja siis ta ise ka vastab endale. Aga lahti ei saa temast kuidagi - on teine nagu kaan ennast siia foorumi külge kinni imenud. Ei tea, kas saab palka või on muidu masohhist. Siis on siin paar "eestlast", kellele lausehitus ja käänded tundmatud on. Aga muidu ju täitsa lõbus mõnikord, eriti kui punktiir endast välja läheb ja jutust möla saab.
tiedä, että hapankaali on keskieurooppalaista herkkua, eikä venäläistä perinneruokaa. Joillakin on päässä tyhjä aukko, valitettavasti.
Hapankaali * inglise k: sauerkraut * saksa k: Sauerkraut * rootsi k: surkål * soome k: hapankaali Eestlane kuulub nende väheste rahvaste hulka, kes peavad lugu hapendatud kapsast. Seevastu ei jaga paljud teised rahvad meie kiindumust kõige vähemalgi määral, eriti kui kapsast veel keetma-hautama kiputakse. Kui aus olla, ega keeva hapukapsa lõhn pane meidki just vaimustusest kilkama, kuid sööme me kuuma kapsast meelsasti, eriti koos rasvase sealihaga. Sedasama teevad ka sakslased, kes ühe toiduteadlase humoorika arvamuse kohaselt on rahvusena säilinud just tänu hapukapsale. Nimelt oleks rasvase sealiha rohke tarbimine sakslaste tervise ammu ruineerinud, kui hapukapsas ja selle leiduv piimhape seedimisprotsessidele kaasa ei aitaks. Maailma silmis ongi hapukapsas kindlalt sakslaste toit ja kannab nii inglise kui ka mõnes teiseski keeles saksa keelest pärinevat nimetust sauerkraut. Just selle nime all kirjutavad sellest eriskummalisest toiduainest ka kokaraamatud nii USA-s kui mujal. Tegelikult on hapukapsast tuntud ja söödud juba enam kui 2000 aastat niisuguses riigi, mida kahtlustagi ei oskaks nimelt Hiinas. Hiina müüri ehitavad töömehed olevat oma ühekülgse, peamiselt riisist koosneva menüü rikastamiseks hakanud kapsast üle kallama hapu veiniga. Hiinast võttis hapukapsa üle tuntud vallutaja Tzingis-khaan. Kui kurikuulsaid Rooma leegione turgutas äädikas, siis sajandeid hiljem piki Euroopat kappava hirmuäratava Tatari väejuhi vägede seedimise hoidsid korras moonavooridega kaasasveetava hapukapsa piimhappebakterid. Sakslased sattusid hapukapsast vaimustusse ning õppisid praktiliste kogemuste kaudu tundma ka selle muid häid omadusi. Õige pea hakatigi hapukapsa abi kasutama pikkadel merereisidel skorbuudi ärahoidmiseks (muuhulgas ka kuulsa inglase James Cooki laevadel), ehkki C-vitamiinist ega selle mõjust ei teatud siis küll veel õhkagi. Saksa soost keisrinna Katariina tõi hapukapsa endaga kaasa Venemaale, kust see koos tsaarivõimuga ka Eestimaale jõudis. Ja küllap oli hapukapsa lõhn jõudnud eestlaste ninna ka saksa parunite söögitubadest ja köökidest. Pole siis ime, et eestlane nii idast kui läänest tulnud rünnakule lõpuks järele andis. Meie põhjanaabrid seevastu on küll kuidagiviisi nõus sööma toorest hapukapsast tehtud salatit, kuid keeva kapsa lõhn ajab neile kananaha ihule. Kuuldavasti oli eelmise Eesti Wabariigi päevil Helsingis eestlasele korteri üürimisel esmaseks nõudeks: ei mingit hapukapsa keetmist! Nagu kuulda, pole nad oma suhtumist keedetud hapukapsasse muutnud tänapäevani.
Hapukapsas on hapendatud kapsas. Hapendamiseks kapsas peenestatakse (kas kapsariivi või kapsaraua abil) ja segatakse paraja koguse soolaga. Maitse ja ilu pärast lisatakse mõnikord ka tükeldatud porgandit või jõhvikaid. Ligikaudu toatemperatuuril algab bakterite toimel käärimine, mille käigus tekib konserveeriv piimhape. Hapukapsa juurde sobivad köömned, sealiha ja VALGE VIIN. http://et.wikipedia.org/wiki/Hapukapsas