25. märts 1949 oli Baltimaade tšekistide „suurpäev”. Nende ametivennad Venemaal olid juba 1920. aastatest alates tegelnud miljonite inimeste küüditamisega, Eestis oli 1941. aastal kuni 10 000 inimese küüditamine vaid sissejuhatuseks.
Täna 60 aastat tagasi topiti Eestis loomavagunitesse veel rohkem kui 20 000 inimest.
Tüüpiline küüditatu ei olnud rikas ega privilegeeritu. Maatööga hiigeljõukust koguda polnud võimalik. Enamikus oli tegemist tegevpõllumeeste ja nende pereliikmetega, kes tunnistati kulakuks mingi bürokraatliku kriteeriumi alusel.
Kui keegi tahab ikka veel väita, et küüditamine oli vaid „banditismivastane” julgeolekumeede, võiks arutleda Ingerimaad tabanud etnilise puhastuse üle 1930. aastatel. Venemaalt naasnud eestlased võivad rääkida õuduslugusid aegadest, kui kolhoos sinna tuli. Enne Nälg ja Siis Viletsus, nagu ENSV lühendit vahepeal tõlgendati.
Koges iga kaheksas eestlane
•• Kahe totalitaarse okupatsioonivõimu repressioone koges Nõukogude Eesti viiel aastakümnel ligemale 80 000 inimest, pea sama paljudel põgenikel Saksamaal ja Rootsis osutus aga sõja lõppedes võimatuks koju naasta. Iga kaheksas Eesti elanik koges Nõukogude võimu repressioone omal nahal.
•• Vangistamislaine sai uue hoo 1944. aasta lõpus ja järgmisel aastal asus punavõim uuesti küüditama. 15. augustil 1945 küüditati siia jäänud saksa rahvusest isikud. Rahvastiku-uurijad on mär¬kinud, et küüditamisnimekirja sattumiseks piisas, kui isikul oli 1/8 saksa verd. Küüditati teadaolevalt 407 inimest, sealhulgas vanadekodudestki ja paljud ei jõudnud kunagi külmalt maalt tagasi.
•• Ja küüditamine 1949. aastal ei jäänud Eestis viimaseks. 1950. aastal tabas eraldi küüditamine Eesti küljest lahti rebitud Petserimaad. 1. aprillil 1951. aastal saadeti sealt Siberisse ja Kesk-Aasiasse aga veel 259 Jehoova tunnistajat ja nelipühilast.
EPL
Täna 60 aastat tagasi topiti Eestis loomavagunitesse veel rohkem kui 20 000 inimest.
Tüüpiline küüditatu ei olnud rikas ega privilegeeritu. Maatööga hiigeljõukust koguda polnud võimalik. Enamikus oli tegemist tegevpõllumeeste ja nende pereliikmetega, kes tunnistati kulakuks mingi bürokraatliku kriteeriumi alusel.
Kui keegi tahab ikka veel väita, et küüditamine oli vaid „banditismivastane” julgeolekumeede, võiks arutleda Ingerimaad tabanud etnilise puhastuse üle 1930. aastatel. Venemaalt naasnud eestlased võivad rääkida õuduslugusid aegadest, kui kolhoos sinna tuli. Enne Nälg ja Siis Viletsus, nagu ENSV lühendit vahepeal tõlgendati.
Koges iga kaheksas eestlane
•• Kahe totalitaarse okupatsioonivõimu repressioone koges Nõukogude Eesti viiel aastakümnel ligemale 80 000 inimest, pea sama paljudel põgenikel Saksamaal ja Rootsis osutus aga sõja lõppedes võimatuks koju naasta. Iga kaheksas Eesti elanik koges Nõukogude võimu repressioone omal nahal.
•• Vangistamislaine sai uue hoo 1944. aasta lõpus ja järgmisel aastal asus punavõim uuesti küüditama. 15. augustil 1945 küüditati siia jäänud saksa rahvusest isikud. Rahvastiku-uurijad on mär¬kinud, et küüditamisnimekirja sattumiseks piisas, kui isikul oli 1/8 saksa verd. Küüditati teadaolevalt 407 inimest, sealhulgas vanadekodudestki ja paljud ei jõudnud kunagi külmalt maalt tagasi.
•• Ja küüditamine 1949. aastal ei jäänud Eestis viimaseks. 1950. aastal tabas eraldi küüditamine Eesti küljest lahti rebitud Petserimaad. 1. aprillil 1951. aastal saadeti sealt Siberisse ja Kesk-Aasiasse aga veel 259 Jehoova tunnistajat ja nelipühilast.
EPL
Vastaukset 2
Vanhimmat
kuid väljaspoole tuleb alati lisada, et see oli koordineeritud aktsioon kõigi okupeeritud balti rahvaste vastu (siis muuhulgas ei tööta ka need 'argumendid', et.. naaber kaebas naabri peale.., et 'ise tegite.')
Kusjuures vähemalt 1941. aasta juuniküüditamine ei piirdunud ainult baltikumiga vaid toimus kogu NL läänepiiril - ehk oletatavasti 6.ndaks juuliks planeeritud NL euroopa rünnaku tagalas.
Näiteks Moldova wikipedias :
http://en.wikipedia.org/wiki/Moldova
...Under early Soviet rule, deportations of locals to the northern Urals, to Siberia, and Kazakhstan occurred regularly throughout the Stalinist period, with the largest ones on 12–13 June 1941, and 5-6 July 1949, accounting for 19,000 and 35,000 deportees respectively..
Lääne Ukraina ja Lääne Valgvene küüditamiste kohta 41 a juunis on samuti viiteid.
Ehk võtab keegi vaevaks viidata, kas toimus 41 juunis midagi sarnast ka Karjalas? ...Iraani ja Türgi piiril?.. st kui laial rindel NL pealetungi planeeris?
"Ehk võtab keegi vaevaks viidata, kas toimus 41 juunis midagi sarnast ka Karjalas?"
Välirauhan aika on Suomen historiassa ajanjakso talvisodan päättäneestä Moskovan rauhasta (13. maaliskuuta 1940) jatkosodan alkuun (25. kesäkuuta 1941). Suomessa evakkotaipaleelle joutui lähtemään noin 430 000 suomalaista talvisodan alkaessa 1939. Jatkosodan aikana takaisin luovutettuun Karjalaan palanneet joutuivat uudestaan evakkoon 1944.
Stalinin puhdistuksista asiaa.
Näytösoikeudenkäynneissä lukuisille vanhoille puna-armeijan upseereille ja vanhoille bolševikeille langetettiin kuolemantuomioita. Nimekkäimpiä puoluelinjaa edustaneita uhreja olivat Lev Kamenev, Grigori Zinovjev ja Nikolai Buharin sekä sotilasjohtajista huippulahjakkaana upseerina pidetty marsalkka Mihail Tuhatševski. Tuomittujen neuvostoupseerien mahdollisia yhteyksiä esimerkiksi Saksan johtajiin ei ole vieläkään selvitetty.
Molotov allekirjoittaa Molotovin-Ribbentropin sopimuksen 23. elokuuta 1939 Moskovassa. Joachim von Ribbentrop ja Stalin seisovat hänen takanaan.
Miljoonia ihmisiä teloitettiin ja lähetettiin vankileireille Siperiaan, useat katosivat yksinkertaisesti jäljettömiin, eikä heidän kohtalostaan kuultu kuin vasta arkistojen avauduttua 1990-luvulla. Pelkästään maatalouden pakkokollektivisointia seuranneessa nälänhädässä kuoli noin seitsemän miljoonaa ihmistä vuosina 1930–1933. Eri arvioiden mukaan vuosien 1929–1939 kokonaisväestönmenetys oli noin 15–20 miljoonaa henkeä.
Puhdistuksiin liittyivät laajat väestönsiirrot, joissa Neuvostoliiton etnisiä vähemmistöjä ajettiin perinteisiltä kotiseuduiltaan muualle. Siirrettyihin kansoihin kuuluivat muun muassa tataarit, kalmukit, inguušit, tšetšeenit, Volgan saksalaiset, inkeriläiset, Karjalan työkansan kommuunin suomalaiset ja monet muut. Kaikki nämä olivat kansoja, joiden poliittisista johtajista enemmistö oli tukenut Venäjän sisällissodassa valkoista osapuolta. Näiden kansojen enemmistön voitiin myös katsoa voivan liittoutua natsi-Saksan tai jonkin muun maahantunkeutujan kanssa sopivassa tilaisuudessa.
Myös tuhannet Neuvostoliittoon paenneet tai muuttaneet suomalaiset kommunistit menettivät henkensä, yleensä "suomalaisen porvariston vakoojiksi" syytettyinä. Esimerkiksi Suomen kansalaissodan aikainen kansanvaltuuskunnan johtaja ja SKP:n pitkäaikainen puheenjohtaja Kullervo Manner vangittiin 1930-luvulla saaden aluksi kymmenen vuoden työleirituomion "luokkavalppauden herpaantumisesta" mutta kuoli jo muutaman vuoden kuluttua. Kuolema "kansanvihollisena" kohtasi monia muitakin SKP:n ja Karjalan työkansan kommuunin johtoon kuuluneita suomalaisia, mm. Kustaa Roviota ja Edvard Gyllingiä.