Soome sügis on pagulasteemast pungil (jätkub)

Kui pagulased vastuvõtukeskustest võimalikult ruttu normaalse elu juurde saada, jääb kriisiolukord lühikeseks. Töötuna aega surnuks lüüa on mitmes mõttes ohtlik nii soomlasel, eestlasel kui ka mõnest muust riigist saabunul. Näe, olemegi kõik sarnased.
Inimlikkust ja riigipiire ületavat sarnasust on märganud ka paljud need, kes marsivad sügisese Soome tänavatel rassismivastastel ja pagulasi rõõmuga tervitavatel meeleavaldustel.
Koristades viiakse endale tarbetuid riide- ja muid esemeid neile, kes neid rohkem vajavad. Öeldakse tere ja hakatakse isegi sõpradeks.
Küll me kõik ära mahume. Küll me kõik hakkama saame. Busski pole veel täis.
Ka Helsingisse minu kodu lähedale on rajatud vastuvõtukeskus. Elu selle ümber jätkub nii nagu ennegi. Naabruskonna jalgrattad on alles ja õhtuti tundub tänav endiselt sama turvaline. Kuid bussis on näha uusi nägusid. Nad astuvad vastuvõtukeskuse peatusest peale, viibutavad ühiskaarti ja istuvad istmele täpselt nagu kõik teisedki.
Pärast pikka rännet uuel kodumaal, lootusrikkal teel paremasse tulevikku. Pärast kõike seda, mida nad on näinud ja läbi elanud.
Küll me kõik ära mahume. Küll me kõik hakkama saame. Busski pole veel täis.